Kurjuse küla. Sari õnnetuid lugusid VII
Armas lugeja!
Kahtlemata olete te selle raamatu ekslikult kätte võtnud, nii et palun pange see kohe käest ära. Keegi terve mõistusega inimene ei loeks tahtlikult raamatut Violet, Klaus ja Sunny Baudelaire’ist, sest iga sünge hetk, mille nad V.T.K. nime kandvas külas veedavad, on nendel lehekülgedel ausalt ja hirmutavalt kirja pandud.
Ma ei näe mingit põhjust, miks peaks keegi tahtma avada raamatut nii ebameeldivatest asjadest nagu rändavad varesed, vihane rahvahulk, ajalehepealkiri, süütute inimeste arreteerimine, lukskong ja mitmed väga kahtlased kübarad.
Minu tõsine püha kohus on Baudelaire’i laste elu iga üksikasja uurida ja üles kirjutada, kuid teie võite valida teise tõsise püha kohuse, nagu seda on mõne muu raamatu lugemine.
Kõige sügavama austusega,
Lemony Snicket
Inglise keelest tõlkinud LEELO MÄRJAMAA
Snicket tutvustab oma raamatuid kui “kurbi, ahastavaid ja õnnetuid”, kuid need töötavad hoopis vastupidi. Õieti otse süstivad optimismi. Baudelaire’i laste kaudu ülistab Snicket julgust, ausust ja teadmisi; osutab raamatute ja õppimise tähtsusele inimese elus, näitab, kui olulist rolli mängib oskus midagi oma kätega ära teha . . .
— Neeme Korv, POSTIMEES