MICHAEL L. PRINTZ HONOR BOOK
PAABELI TORN 2010

Kõigepealt värvid.
Seejärel inimesed.
Tavaliselt näen ma asju sedasi.
Või vähemalt nii ma püüan neid näha.
ÜKS VÄIKE FAKT
Sa sured.
Ausõna, ma üritan kogu sellesse teemasse rõõmsameelselt suhtuda, ehkki enamikul inimestest on mind raske uskuda, kuidas ma neid ka veenda ei püüaks. Palun usu mind. Päris kindlasti võin ma olla rõõmsameelne. Ma võin olla lahke. Meeldiv. Seltskondlik. Ja see on kõigest loetelu algus. Ainult ära palu mul olla kena. Kenal ei ole minuga midagi pistmist.
REAKTSIOON EESPOOL MAINITUD FAKTILE
Paneb see sind muretsema?
Ma palun tungivalt — ära karda.
Ma pole muud kui õiglane.

1939. aasta Natsi-Saksamaa. Riik hoiab hinge kinni. Surmal pole veel kunagi nii palju tegemist olnud.

Liesel Meminger, üheksa-aastane tüdruk, asub elama kasupere juurde Müncheni lähistel. Tema vanemad on saadetud koonduslaagrisse. See on lugu Lieselist ja elanikest tema tänavas ja tüdruku kõige suuremast varandusest – tema raamatutest. Esimeseks varguseks on “Hauakaevaja käsiraamat”. Tänu akordionistist kasuisale õpib Liesel lugema. Ta jagab oma raamatuid naabritega pommirünnakute ajal ja juudi mehega, kes end tüdruku maja keldris peidab.

See on lugu sõnade võimest inimhinge toita ja päästa. Loo jutustajaks on Surm.

Inglise keelest tõlkinud EPP AARELEID

Ma ei ole nõus ilma selle raamatuta elama . . . Kõik klapib, kõik on paigas: omapärane, kaunis ja julm-poeetiline stiil, elavad ja inimlikud karakterid, pingestatud süzee . . . See raamat on mind teinud kuidagi paremaks inimeseks.
– Aidi Vallik, EESTI PÄEVALEHT

Kas teeksin liiga Zusakile, kui võrdlaksin teda Tammsaarega, või Tammsaarele, kui võrdleksin teda Zusakiga. Aga mingi hingus, mingi maadligi tõmbav raskus, mingi sügavus, mingi siirus on neis sarnane.
– Mari Klein, LUGU