“Joe, sa pead numbrid selgeks õppima,” ütles proua Pärl.
“Proua Pärl, aga ma tunnen numbreid,” ütles Joe. “Lubage mind vahetundi.”
“Kõigepealt loe kümneni,” ütles proua Pärl.
Joe luges kümneni: “Kuus, kaheksa, kaksteist, üks, viis, kaks, seitse, üksteist, kolm, kümme.”
“Ei, Joe, sa loed valesti,” ütles proua Pärl.
“Ei loe,” vaidles Joe. “Ma lugesin kümneni.”
“Aga see oli valesti,” ütles proua Pärl. “Ma näitan sulle.” Ta asetas lauale viis pliiatsit. “Mitu pliiatsit siin on?”
Joe luges pliiatsid kokku. “Neli, kuus, üks, üheksa, viis. Siin on viis pliiatsit, proua Pärl.”
“See pole õige vastus,” ütles proua Pärl.
“Mitu pliiatsit siin siis on?” küsis Joe.
“Viis,” vastas proua Pärl.
“Seda ma ju ütlesin,” ütles Joe.

Pahupidikool pidi olema ühekorruseline hoone, kus oleks kõrvuti kolmkümmend klassiruumi. Kuid selle asemel ehitati kolmekümnekorruseline hoone, igal korrusel üks klassiruum. (Ehitajad mõistagi vabandasid.) See on kindlasti üks põhjus, miks selles koolis juhtub kummalisi ja koomilisi asju, eriti kolmekümnendal korrusel. Seal kohtate proua Mürki, kooli kõige kurjemat õpetajat, kes vihkab lapsi, kuid armastab õunu, ja proua Pärlit, kelle puhul kaks pluss kaks võib mõnikord olla lausa nelikümmend kolm. Selles koolis käivad lapsed, kes vahetavad nimesid, loevad tagurpidi, üritavad oma varbaid õpetajale maha müüa või teesklevad surnud rotte. See on üks lõbus, veider pahupidimaailm.

Inglise keelest tõlkinud LEELO MÄRJAMAA

Pööraselt naljakas . . . pidin lämmatava naeruhoo tõttu lugemisse aeg-ajalt pausi tegema . . . Eriti mahlakas absurdivõti matkib tegelikult väga hästi laste mõttemaailma.
— Contra, AREEN